INTERVJUU: Antti Arst: SK Augur Enemat jahib kulda

Saalijalgpalli meistrivõistlustel lõppes põhiturniir ning ees ootavad tulised kohamängud. Turniiritabelis platseerus kolmandale kohale SK Augur Enemat, kelle rivistusse kuulub muuhulgas pikalt USAs pallinud Antti Arst, kes rääkis portaalile jalgpall.ee oma karjäärist ning võistkonna ambitsioonidest.

Kuidas SK Augur Enemati hooajaga rahule jäänud oled?
Hooajaga oleme seni rahule jäänud. Oleme mänginud vastavalt ootustele ning ees ootab play-off. Seoses play-off süsteemiga on põhihooaeg natuke rahulikum ning annab aega meeskondadel oma mängu otsida. SK Augur on see hooaeg mänginud hästi ning ootustele vastavalt. Nüüd tuleb otsustavates mängudes kogutud vorm realiseerida.

Kas Augur jääks rahule ainult liigavõiduga või pakuks ka kehvem koht rõõmu?
Hooaja eesmärk saab olla ainult kuld ja/või karikavõit. Esimene peaproov on juba kolmapäeval (12.02 20:45 Kristiine Spordihallis – toim.), kui kohtume karika poolfinaalis vana konkurendi Anžiga.

Saaliliigas on Augur tulnud teiseks koguni kolm korda. Mille taha on meistritiitel jäänud?
Meistritiitel on jäänud kogenematuse taha. Eelmine hooaeg panime täisauruga kogu hooaja ning play-offiks olid püssid tühjad. Enne seda on jäänud erinevate asjade taha, näiteks eri hooaegadel liikus meeskonnast läbi palju mehi ning koosseis muutus pidevalt, kuid saalis on olulisim kokkumäng ja meeskonnakaaslaste tundmine.

Kas peate end pigem rannajalgpalli või saalijalgpalli võistkonnaks?
Mõlemad mängud on meil ühtlaselt olulised ning otsest silti meeskonnale nime ette panna ei saa – suvel on rannajalgpall ning talvel saalijalgpall.

Saaliliigat on viimastel aastatel valitsenud Anži. Miks? Kuidas Augur neist jagu kavatseb saada?
Nende edu saladus on hästi toimiv kokkumäng ning ühtlane koosseis, kahe võrdsel tasemel nelikuga. Selle aasta play-offis peame vältima rumalaid vigu ning enda võimalused realiseerima. See hooaeg on ka meil tihe meeskonnasisene konkurents ning vähemalt kahe neliku jagu võrdseid mehi.

Mis on saalijalgpallurina sinu tugevad ja nõrgad küljed?
Enda hinnangul on saalis minu plussideks väljaku nägemine ning söödumäng. Nõrgaks küljeks on kiirus ning üks-ühe vastu meestele ära tegemine.

Mängisid mitu aastat USAs Daytoni ülikooli eest. Kuidas tingimused olid?
USAs olid tingimused maailmaklassist. Meeskonna eest kanti hoolt nagu profisatsi eest ning kõik oli ette-taha ära tehtud. Jõusaalitreener, peatreener, keda aitasid 2 abitreenerit, füsioterapeut ja seda kõike toetav infrastruktuur – 2 treeningväljakut, võistlusmängude murustaadion ülikoolilinnaku südames, jõusaal, pallimängude saal, tipptasemel meditsiiniline personal jne. Meie ülesanne oli vaid õppida ning treenida. Taseme poolest arvan, et Premium liiga keskmike hulgas saaks edukalt hakkama. Kodumängudel olid tavaliselt staadioni tribüünid rahvast pilgeni täis ehk ca 1500 inimest.

Mis sinu arvates USA üliõpilasspordi suure menu põhjuseks on?
USA üliõpilassport on nii populaarne, sest laseb tipptasemel atleete voolida ja kasvatada, pakkudes samas juurde ka kõrghariduse omandamise võimalust. See kombinatsioon ja koolide ning liigade rohkus ongi tõstnud USA üliõpilasspordi sellisele tasemele. Ülikoolivutt on ka väga populaarne, kuid peaalad võtavad suurema tähelepanu ning pealkirjad. Ameerika jalgpall, korvpall, pesapall, hoki, jalgpall ja siis tulevad muud spordialad.

Ülikoolis käisid Ohios. Kas kesklääne elu oli ka kuidagi teistmoodi kui mujal piirkondades?
Elu teiste koolidega on raske võrrelda, sest ülikoolilinnakutes käib elu sarnase rütmiga ning suurim erinevus on pigem koolide suuruses ja kliimas. Meil oli ülikoolis ligikaudu 10000 õpilast ning ülikoolilinnak oli selline mugav ja sõbralik keskkond ca ühe ruutkilomeetri peal, kus kõik eluks vajalik olemas – õppehooned, treeningkeskus, kino, teater, söögikohad jne.

Nooruses loodeti sinust järelkasvu ka A-koondisele. Kui praegu tagasi vaatad, siis mille taha see võis jääda, et sa sinna ei jõudnud?
Peamiselt jäi see minu otsuse taha minna USAsse õppima. Enne selle otsuse tegemist sain juba lähemalt tunda A-koondisega seonduvat. Olin kaasas Ecuadori ja Hiina turneedel, kus sain ka mängida. Tol ajal tuli aga võimalus minna USAsse haridusteed jätkama ja selline otsus sai vastu võetud.

Kas USAsse õppima minek oli pigem sportlik või hariduslik otsus?
Isiklikult oli see eelkõige hariduslik otsus, sest keskkoolis olid hinded head ning õppimine üle jõu ei käinud. Samas sai jätkata ka sportliku poole pealt, mis oli suureks boonuseks, sest seal nõutakse mõlemat võrdselt. Kuigi ülikoolis sees olles on põhiliseks fookuseks hinded ja õppimine ning kui need korras pole, siis trenni ei lasta, kuni võlgnevused ja halvad hinded parandatud. Kui aga õppimine korras, siis saad 100% keskenduda ja pühenduda spordile.

Millal otsustasid, et tahad pigem haridusele keskenduda kui jalgpalli mängida?
See tunne tuli kuskil 11. klassis, kui koolis olid hinded korras ning inglise keel heal tasemel suus. Tänu onule, kes USAs elab ja kes aitas igatpidi otsingutega, see võimalikuks sai. Tol hetkel oli see äärmiselt raske ja keeruline otsus, kuid tänasel päeval olen õnnelik ja rahul, et kunagi sellise valiku tegin.

Foto: Erakogu

12.02.2014 13:17