KOONDIS PREMIUM LIIGA ESILIIGA VÕISTLUSED NAISED NOORED RAHVAJALGPALL EJL E-POOD MEEDIA ERIS   
Trükivaade
 
Fänniportree | Saksofonistist vutifänn Jandra Puusepp

Hooaja esimese kodumängu kavas teeme midagi täiesti uut ning võtame pihtide vahele fänni, kes Jalgpallihaiglasse ei kuulu! Jandra Puusepp on saksofonist kvartetis Quattro Quarti ning teenib igapäevast leiba sama pilli õpetamisega. Uurime tema arvamusi nii Eesti vuti kui ka Jalgpallihaigla kohta.

Ma tean väga hästi, milline näeb välja otsatribüünil istuv fänn, aga milline sina mängule minnes välja näed? Kas sul on koondisesärk seljas ning sall kaelas või oled pigem halli hiirekese moodi, keda mängupäeval linnapildis tavakodanikust ei erista?
Eesti koondise mängupäeva hommikul läheb koondisesärk ikka selga, olgu siis tööle minnes või ka näiteks välisreisil viibides, kus võib olla ei õnnestu mängu ennast isegi neti teel vaadata. Kõrvalepõikena võin öelda, et kõige eksootilisem koht, kus Eesti mängule olen kaasa elanud, oli ühe Ho Chi Minhi pisikese hotelli fuajee. Küsimuse juurde naastes – staadionil on koondisesärk seljas, aga salli mul pole.

Kus sa tavaliselt mängu vaatad? Kas oled ka fännitribüünile sattunud?
Enamus kordi olen küljetribüünilt vaadanud. Ikka selle mõttega, et näeks mängu võimalikult hästi. Fännitribüünile olen sattunud kaks korda seoses staadionilaulupidudega, kuhu ma Euroopa kultuuripealinna segakoori rakukesega ka oma panuse andnud olen.

Millal sattusid esimest korda Eesti koondise mängule? Kui paljudele koondise kodumängudele sa kaasa oled elanud?
Esimene mäng, mida staadionil vaatamas käisin, oli 2005. aastal toimunud Eesti – Portugal, mis lõppes seisuga 0:1. Sattusin on tegelikult väga õige sõna. Pileti andis mulle kaastudeng ja sõber Liis Viira, praeguseks tuntud helilooja, harfimängija, improvisaator ning animakunstnik, kes oli just ostnud enda ideede teostamiseks korraliku fotostatiivi ning koos ostuga saanud mingi kampaania raames tasuta jalgpallipileti. Esimese hooga tahtis ta sellest peaaegu loobuda, sest tavaliselt muusikatudengid väga suured spordifännid pole, nad on lihtsalt silmini-kõrvuni täiesti oma maailmas. Viimasel hetkel meenus talle siiski, et mina olen see üks veidrik, kes vahel väärtuslikku harjutusaega hoopis jalgpalli vahtimise peale raiskab. Tõsiste fännidega võrreldes olen kindlasti staadionil vaadanud võrdlemisi kahvatu arvu mänge. Seda erinevatel põhjustel. Suviste mängude ajal olen ma tihti Tallinnast ära tänu oma õpetajatöö juuni-juuli-august boonusele. Päris palju mänge on sattunud ajale, kui olen kas koorireisi või mõne töise projekti tõttu välismaal.

Mitut välismängu sa külastanud oled?
Välismängudel ei ole ma käinud.

Miks?
Pole nagu ise selle peale tulnud, et kuhugi kaugemale minna. Pole ka sellist punti, kellega reisida. Paari-kolmepäevased reisid võiksid täitsa põnevad olla.

Kas sa oled mõne Eesti klubi fänn või hoiad mõnele klubile lihtsalt pöialt?
Ma ei ole ühegi klubi fänn. Jalgpallile kaasaelamine on tegevus, mis võtab füüsiliselt väga palju aega ja vaba aega on mul septembrist maini kohutavalt vähe. Hingelt nõmmekana oleksin ma ilmselt Nõmme Kalju pöidlahoidja, kui selleks mahti oleks. Võib-olla siis pensionipõlves...

Äkki mõni välismaa klubi?
Samal põhjusel ei jälgi ma ka ühtegi välisliigat rohkemal moel kui spordiuudistest tulemustele pilku peale visates. Küll vaatan võimalusel Meistrite liiga mänge. Ühte kindlat lemmikut mul pole. Müncheni Bayern on sümpaatne ning pigem pooldan Barcelonat kui Madridi Reali, aga tihti hoian pöialt hoopis väikestele ning üllatajatele. Tänavu olen arusaadavatel põhjustel ka Liverpooli mängudel silma peal hoidnud.

Räägi mõne sõnaga oma tööst. Kas sa oled oma seltskonna ainukene jalkafänn?
Õpetan saksofoni kahes muusikakoolis – Tallinnas Nõmme muusikakoolis ja Raplas. Raplas juhatan ka kooli sümfoniettorkestrit. Käimasolev õppeaasta ongi eriliselt pingeline, sest üritame esimest korda oma orkestriga laulupeole minna, aga repertuaar on meie väga noorele koosseisule ikka ääretult raske ning selle selgeks saamine on nõudnud nii lastelt kui ka õpetajatelt sügisest saadik väga tõsist pingutust ja suurt panustamist oma vabast ajast ja tahtest. Laulupeo esimesest ühisproovist saime siiski väga positiivset ja kiitvat tagasisidet. Samuti saavutasid mu õpilased hiljuti mitmeid auhinnalisi kohti vabariiklikul Muusikakoolide liidu poolt korraldatud konkursil "Parim noor instrumentalist". Kvartett Quattro Quarti on mu elus aga see väljund, kus saan rahuldada vajadust ise muusikat teha. Kvartetis mängivad lisaks minule Eve Neumann, Liis Mäevälja ja Eha Themas. Me oleme kõik kõrgharidusega saksofonistid, aga kuna kolm meist töötavad muusikakoolis õpetajatena ja üks on orkestrant, siis on meie töögraafikud nii erinevad, et proove saame teha vaid pühapäeviti, nii et oleme justkui kerge segu professionaalidest ja pühapäevamuusikutest. Loodetavasti oskame mõlemast küljest võtta parima osa ehk professionaalsed oskused ja amatööride mängurõõmu. Nagu juba eespool mainisin, siis klassikalise muusika alal töötavate inimeste hulgas ei ole spordifänlus just liiga tavaline. Ma ei tea, et ükski mu kolleeg oleks jalgpallifänn ja kindlasti ei ole seda ükski mu kvartetikaaslane, aga koorikaaslaste hulgas on piisavalt jalkasõpru.

Kuidas paistab kõrvaltvaataja pilgu läbi Jalgpallihaigla ja fännitribüün?
Fännitribüün näeb loomulikult ilus ja sinine välja. Kui on põhjust see suur lipp lahti kerida, siis võtab südame ikka soojaks. Sealt kostvad laulud ja trompetihelid on asi, ilma milleta ühtki Eesti mängu ette ei kujuta.

Kuidas on laulmise ja meluga kõrvaltribüünidel? Kas on olnud aja jooksul arenguid kaasaelamises?
Peale hümni teised tribüünid vist muid laule kaasa laulma ei kipu, aga skandeerimisega minnakse küll hooti kaasa. Ei oska öelda, et kaasaelamine oleks läinud ajas ühes suunas suuremaks või vähemaks. Pigem sõltub see mängust, ilmast, publikuarvust ja veel ka mingist x-faktorist.

Kas meie vestluse käigus tekkis tunne, et võiks Jalgpallihaiglaga liituda?
Jalgpallihaiglaga liitumise mõte turgatas mulle esimest korda pähe siis, kui Inglismaa mängu piletitest ilma jäin, aga eks kiire elu tuli peale ja uitmõtteks see tookord jäigi, aga nüüd on see taas meelde tuletatud.

Tänases sõprusmängus on meil vastas maailma tippu kuuluv Horvaatia, kellega on aastate jooksul mitmeid kordi mängitud. Suuri pakke pole me saanud ning kaks korda oleme viiki mänginud. Mis seisuga lõppeb sinu arvates tänane Eesti– Horvaatia mäng?
Jään realistiks ja ennustan 1:3 kaotust, kuid loodan, et Eesti üllatab positiivselt.

Kui ka sina pole Jalgpallihaigla liige, mine veebilehele www.jalgpallihaigla.ee ning uuri lähemalt, kuidas saaksid koondise tulihingelise fänniarmeega liituda.

Lugu ilmus teisipäevases Eesti - Horvaatia maavõistluse kavas

Tekst: Aivar Kivisiv alias Aixton
Foto: Erakogu

30.03.2017 09:46








 



 


Twitter Facebook
Kőik őigused kaitstud © 2008 Eesti Jalgpalli Liit.